| 11. mail tähistas Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) oma 10. tegevusaastat keskkonnakonverentsiga „Loodushoid algab teadmistest". Sinna konverentsile kutsuti ka mind, kuna võitsin Kagu - Eestis toimunud essekonkursi teosega „ Meie kooli prügiprojekt ". Päev algas minu jaoks vara. Hakkasin sõitma Valgast koos Terjega kell 6.30 Tallinna poole. Jõudsime ilusti konverentsi alguseks, mis hakkas kell 10.30. Mustpeade majja sisse minnes, registreeriti mind ära ja anti kaasa pruun karp. See karp koosnes KIK- i aastaraamatust, päevakavast ning ka minu kirjandist. Ma olin väga heasmeeles üllatunud, et minu kirjandit jagati kõikidele külalistele. Kõik tundus seal väga pidulik : mehed olid ülikondades, naised sätitud ning isegi kelnerid jalutasid ringi. Ma tundsin kuidagi väga üllatunult end, kui ma avastasin end kõigi nende tähtsate isikute keskelt. Seltskond koosnes paljudest riigikogu liikmetest, kekskonna alade esindajatest ja ka endisest presidendist Arnolt Rüütlist. Pluss veel kõike seda konverentsi juhtis tuntud kalamees Vladislav Kortžets. Mul oli suur au koos nendega ühes ruumis viibida. See polnud veel kõik, mis mind hämmastas. Kui teada saadi, et ma olen esse konkursi võitja, siis kõik hakkasid mind õnnitlema ja mind teavani ära kiitma. See oli päris erakordne tunne, et mind nii tähtsaks peeti. Saanud istuma hakkaski pihta konverents. Tehti avasõnad, õnnitleti KIK- i sünnipäeva puhul ning alustati keskkonnaalaste etteastetega. Need olid väga teadmiste rohked ja neid oli huvitav kuulata. Minule isiklikult meeldis kõige rohkem ettekanne Killerkoti kampaaniast, sest ma ka ise tegin esse prügist, mille alla käivad ka kilekotid. Kõige oodatumaks sündmuseks kujunes kehakinnitus vaheaeg. Kõrgklassile kohaselt serveeriti salateid pokaalides, võileibu kiludega ning ka erinevaid saiakesi. Salatid olid imemaitsvad ja kohv kulus ka suuresti ära. Kelnerid tegid ka oma tööd väga hästi, nii et kõik olid vaheajaga rahul. Tuleb ausalt tunnistada, et teisel poolel konverentsil mu tähelepanu hajus. Põhjus polnud mitte selles, et ettekanded oleks igavad olnud, vaid selles, et olen vastuvõetud Nõo Reaalgümnaasiumisse. See sõnum, mille ma sain, oli lihtsalt meeliülendav. Ma tahtsin ringi hüpata, karjuda ja jagada oma rõõmu kellegagi, aga see võimalus sel hetkel puudus. Seega jäi mul üle lihtsalt suruda end vastu pinki ja laialt naeratada. Õnneks ma seda kohta maha ei maganud, kui kutsuti ette Marili Vihmann auhinda vastuvõtma. Surusin siis tähtsatel inimestel kätt ja võtsin oma auhinna vastu. Auhinnaks oli binokkel, millega saan nüüdsest linde vaadelda. Seejärel algaski rõõmsameelne kodutee bussis. Kokkuvõtteks võin öelda, et tasub ikka võtta konkursidest osa ja seal ka võita. Mul on ääretult hea meel, et ma ikka läksin sinna ja nägin ära suursuguse ürituse. Ega igapäev nii tähtsale ja pidulikule sündmusele ei satu. Siin kohas tänaks ka õpetaja Ülle Tomsonit, kes innustas mind sellest konkursist osa võtma. Ma tegelikult üldse ei arvanud, et ma selle konkursi võidan. See tuli vägagi ootamatult ja oli väga suur üllatus mulle. Nagu näete ootamatud asjad võivad juhtuda kogu aeg. Hoidke ka teie võimalused avatud ning võtke osa erinevatest võistlustest. Mine tea millal õnn koputab su uksele ja tahab sisse saada. =)
|
